Ootus

Ma vaatan välja ja

ootan – ootan mil tuled sa!

Kuid kusagilt ei paista –

ei paista, et tuleksid sa!

Mu ees vaid tühjus,

tühjus mis täidab mu hinge.

Tühjus, mis on meil õues.

Ma istun ja nutan,

nutan kaua, kuid oota –

ei ole üksi ma, oma kurbusega.

Ma vaatan välja ja näen,

ma näen, et tühi on ka ilm.

Ja see ilm – usu mind –

see ilm nutab siin koos minuga!

Ta nutab ja nutab – nii lakkamatult nutab!

Ta nutab nii lakkamatult,

täpselt nii – nagu MINAGI!