Loomad/Animals

As you already know, I’m fond of animals. I have 4 cats of my own, 4 cats that come to our garden on daily basis and 4 cats that I’m looking after online (making donations so that they could be looked after and cared for properly).

As animals are very easy to photograph, I’ve managed to take some great photos that I’d also like to share with you. I can’t just keep them to myself. That would be selfish, wouldn’t it?!

Lisaks juttudele ja tavalistele piltidele, hakkan ma siia üles panema ka toredamaid pilte loomadest, mis mul teha õnnestub.

 Mida huvitavat siin siis ka leidub!

Ah, ma lähen ja vaatan ise ringi!

 Nagi otsas on vähemalt turvaline.

Mina sain oma kõhu täis!

Väike jalutuskäik ka maja lähedale! :)

Kvaliteet pole küll hea, aga see pilt on tehtud läbi akna. Ta oli majale nii lähedal, ei saanud juhust kasutamata jätta! Kas pole mitte iludus!????

Kes on peidus okste taga?

Eks sa siis pildista mind, kui nii väga tahad!

Väike puhkus.

Te ei näe mind, olen peidus!

Mahun ka sahtlisse ära!

See riiul tehti ikka minu jaoks tühjaks!?

Hea, kui sul on sõber, kellele toetuda.

Eelkõige ikka mugavus.

Tema on üks hüljatud kassike, kes hakkas 2009 aasta suvel meil aias käima. Sellest ajast peale me ka söödame teda. Kiisuke on väga arg, kardab nii inimesi, kui ka teisi kasse. Talveks ehitasime talle pesa. Kasti sisse panime katteloori, karusnahast mütsi ja kogu selle kupatuse panime nende laudade taha, et tal oleks varju. Maha panime heinu. Kevadel võtsid tema pesakese aga siilid endale.
Nüüdseks likvideeriti tema peidupaik täielikult, aga siiani (2011 suvi), käib ta meil süüa küsimas. Natuke on ta isegi julgemaks muutunud. 2013 aastaks on ta aga kadunud. Meie juures ta enam ei käi.

Siin on kaks pilti meie naabri kassist. Tema on vanake ja nüüd kahjuks ühest silmast ka pime. Tema hakkas meil käima 2009 aasta sügisest. Talvel, kui väga külm oli, magas ta meil esikus. Kiisukesel puudus nimi ja seega panin ma talle selle ise - MIKI. Nüüdseks on ta selle nime omaks võtnud. Jalad on tal väga haiged ja hambaid ei ole, aga kiisukonserve ja piima saab ta ikka süüa. Samuti tahab ta väga tähelepanu ja silitusi. Kunagi oli ta aga üks suur kismamees.
2011 aasta suve seisuga on tema olukord selline, et ta ei näe kohe üldse, liigub vaevaliselt. See kõik aga ei taksita teda ikka ja jälle meie juurde tulemast ja süüa küsimast. Vahel, kui ma näen teda tulemas, siis lähen talle vastu ja võtan sülle ning toon ta kohale, samuti olen aidanud ta tema aeda tagasi. Ta on nii armas kass! Kahjuks aga 2013 aastaks on ta läinud kiisudemaale. :'(

Siin on nüüd siis meie kiisu, kellel nimeks Miisu. Tema elab meil toas. Lugu temaga aga järgmine: 2009 aasta augustis suri ära minu armas kiisu, kes oli kohe väga vana. Peale seda otsustasin, et enam tuppa ühtegi kassi ei võta. Siis aga tulid selle kiisu eelmised omanikud oma murega, et neil tütar kasside vastu allergiline ja kiisukest pole kuhugi panna, keegi ei taha teda. Tema puhul oli siis kaks varianti - kas pannakse kiisu magama või võtan ta omale. Mõtlesin, et mis seal ikka, õue võib ju ühe kiisu juurde võtta, sest magama ma teda panna ei lase. Kui ma aga teda nägin, siis oli otsus teada - sellist ilusat ja karvast kassi õue küll jätta ei saa. Nüüd ta siis ongi meil toas - magab voodis, kraanikausis, duššinurgas ja pesumasinas. Kui tahab, on väga pugeja, kui ei taha, siis uriseb, hammustab ning küünistab.
2011 aasta seisuga on sellest kaunist karvapallist saanud õuekass, seda eelkõige tema enda pärast. Nimelt jäi ta mul märtsis väääga haigeks, helistades loomaarstile sain vastuse, et võibolla ei õnnestugi teda enam päästa, läks aga õnneks. Peale seda ütles arst - kass peab rohkem liikuma ja kaalust alla võtma. Ega siis polnudki meil muud - kass õue! Nüüd on ta oma eluga väga rahul - mängib teiste kassidega, ajab linde taga ning on isegi ühe muti aiast kinni püüdnud. Ta on oma eluga väga rahul ja see agressiivsus, mis tal toas esines - KADUNUD! Ta on kõigiga väga sõbralik. Lausa super kass!!!!! Kui ma lastega jalutama lähen, siis ta tuleb meiega kaasa. Seetõttu pean ma aeg-ajalt piirduma väga lühikese jalutuskäiguga, ei taha, et kass kaduma läheks. 

KASS
Kass on elanud inimeste juures kodustatuna juba üle viie tuhande aasta.
Loomu poolest on nad üleolevad ja salapärased, samas on nad aga väga targad ning kiired õppijad. Kassid väljendavad oma tundeid väga harva, kuid inimeste tundeid ja meeleolusid tajuvad nad silmapilkselt. On väga raske aru saada, millest kassid mõtlevad.
Kassid tajuvad ultraheli, nad tunnetavad ette sündmusi, ilmamuutusi, maavärinaid jne. See annab neile ka võimaluse enne inimesi muutustele reageerida.
Vanad egiptlased olid arvamusel, et kasside ebaloomulikud võimed on neile antud jumalate poolt. Kassid esindavad viljakuse, õnne ja kuu jumalannat, seetõttu arvatakse, et kassidel on võime mõjutada maa ja inimeste viljakust.
Vanasti usuti Põhja-Ameerikas ja Euroopas, et kass on inimkonnale ohtlik, kuna nad teevad koostööd nõidadega ning kasside mõtted on ohtlikud.
Kolm sajandit järjest jälitati kasse, sest arvati, et nad on saatana teenrid. Alles 19. sajandi lõpupoole see arvamus muutus, siis lõpetati ka nende seostamine nõidadega.
Kassid nurruvad mitmel põhjusel - valu pärast, õnnest, stressist. Nurrumine mõjub neile rahustavalt, samas ka valuvaigistavalt.
Kassid on intelligentsed loomad ning nende aju peetakse kõige enam inimajule sarnaseks, seda aju struktuuri ja funktsionaalsuse poolest.
Kassid teavad, kuidas saada, mida nad tahavad, ilma et peaksid ise selleks midagi ohverdama. Nad saavad toitu, mugavust, kaitset jne.
Materjal otsitud google'st.


SIIL
Siilidel on ~16 000 okast, nad on kuskil 23-25 cm pikad ning nende kaal jääb 600 g -1200 g vahele. Siilidel on terav ja märg nina, mis tunneb hästi lõhnu, silmad on neil pisikesed ja neist palju kasu pole. Näiteks ainult silmadega otsides, nad toitu ja koduteed üles ei leia.  Siilid tegutsevad põhiliselt õhtuhämaruses ja öösiti. Siilid on kõigusoojased ning nad on väga tundlikud temperatuuri kõikumistele.
Siilid väldivad pakse okasmetsi ja väga korras aedu.
Siilid on putuktoidulised loomad, kes söövad tigusid, lülijalgseid, vihmausse, konni, hiiri, linnumune ning linnupoegi. Siilid on väga aplad loomad, seda aga mida inimesed siilidele anda võivad, ma kirjutama ei hakka. Seda seetõttu, et nii palju kui oli erinevaid artikleid, niipalju oli ka erinevaid arvamusi. Üks ütles, et siilidele anda piima ja kala, teine ütles et piima ja kala ning kalamaitselisi toite siilidele üldse anda ei tohi. Noh, las siis jääda.
Toiduotsinguil võivad siilid öö jooksul läbida 2-3 kilomeetrit.
Talvevarusid siilid ei kogu, nad koguvad endale paksu nahaaluse rasvakihi. Talveuni kestab neil oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini (oleneb lume sulamisest ja päikese soojusest).
Siilide jooksuaeg on kohe, kui nad on talveunest ärganud ning kogu suve on nad paaritumisvõimelised.
Suve jooksul toob siil ilmale kuni kaks pesakonda poegi, mais ja juuli-august. Poegade kandeaeg on 5-6 nädalat ja korraga sünnib tavaliselt 5-7 poega. Pojad on pimedad ja paljad, okkad kasvavad selga mõne päevaga ning silmad avanevad neil kahenädalaselt. Pojad saavad emapiima umbes 40 päeva ning juba kahekuuselt alustavad nad iseseisvat elu. Kuid pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Poegade eest hoolitseb ema üksinda. Need pojad, kes sünnivad suvel, on juba järgmisel kevadel võimelised ise poegi ilmale tooma.
Siilipoegi puutuda ei tohi, sest nii võib emasiil pojad kas maha jätta või ära süüa, kuna poegadele jääb külge võõras lõhn. Emasiil magab üldjuhul poegadest eraldi ja ilmub nende juurde õhtuhämaruses.
Kui hakata aias pikka muru niitma, tuleb maa-ala enne läbi käia, sest nad võivad rohu sees magada, kuid muruniiduki lähenedes nad ei jookse ära vaid tõmbuvad kerra.
Kui siilid pahaseks saavad, siis nad turtsuvad.
Siilid on immuunsed rästikumürgile.
Kodustest loomadest on siilidele ohtlikud koerad, looduses aga kassikakk ja rebane.
Siilide maksimaalne eluiga on 10 aastat.
Siil on väga kasulikud loomad ning seetõttu on nad looduskaitsealuste loomade nimistus.