Kuna mul on üks pisike probleem - kolm nädalat olen ma põhimõtteliselt ühe käega ainult - siis ma arvan, et minu tootlikus nii ehete valmistamisel ja käsitööl üldse, saab olema natuke nukker. Seega ma loodan, et olete kannatlikud, annate mulle aega ja ............
Nii et ma ei kao kuhugi!
Aga valik on ju ikka olemas!!! :D
Thursday, December 30, 2010
Wednesday, December 29, 2010
Kootud ehted
Tere,
Hakkasin tegelema ka kootud ehetega ehk siis ehted, mis valmivad spetsiaalsetel pärlikudumis nn. kangastelgedel. (need valmistas mulle minu kallis kaasa). Panen Teile üles siia ka ühe näite:
Mustrid, värvid, laius jne. - Kõik vastavalt soovile. Nüüd on mul plaanis hakata ka muud tegema, aga mida täpsemalt - sellest juba edaspidi!!!
Hakkasin tegelema ka kootud ehetega ehk siis ehted, mis valmivad spetsiaalsetel pärlikudumis nn. kangastelgedel. (need valmistas mulle minu kallis kaasa). Panen Teile üles siia ka ühe näite:
Parimad soovid
Soovin Teile kõigile imekaunist vana-aasta lõppu ja edukat uut aastat!!!! Et kõik Teie soovid täituksid ja unistused saaksid teoks!!!
Tuesday, December 14, 2010
Kits
Eile õhtul, kuskil kella 15.45 paiku, oli mul üks väga tore hetk. Vaatan mina toa aknast välja ja mulle vaatab vastu üks noor kitsepoiss. See oli nii tore, et ma ei suutnud muud teha, kui paigal seista ja teda vaadata ning tema seisis paigal ja vaatas mind. Muidugi selle peale ma ei tulnud, et oleks fotoka toonud ja temast pilti teinud. Alles õhtul, kui mu mees koju tuli ja ma talle sellest rääkisin, siis ta küsis, et kas ma ikka pilti tegin. NOH - EI TEINUD! :,(
Sellist kogemust pole mul varem olnud, et toa aknast kitseke sisse vaatab. Ta ei kartnud üldse, oli väga rahulik. Näitasin kitse ka oma aastasele tütrele, kes oli kitse nägemisest väga elevil!
Kui kits oli oma vaatamised vaadanud, keeras ta otsa ringi ja läks rahulikult oma söögikohta sööma.
Sellist kogemust pole mul varem olnud, et toa aknast kitseke sisse vaatab. Ta ei kartnud üldse, oli väga rahulik. Näitasin kitse ka oma aastasele tütrele, kes oli kitse nägemisest väga elevil!
Kui kits oli oma vaatamised vaadanud, keeras ta otsa ringi ja läks rahulikult oma söögikohta sööma.
Monday, December 13, 2010
Olen olemas
Tere,
Tahtsin teile teada anda, et ma pole kuhugi kadunud, vaatamata sellele, et uusi tooteid pole lisanud. Praegu mul lihtsalt päevasel ajal väga palju tegemist - lund tuleb pidevalt rookida, siis tuli lastele lasteaia näituse jaoks mingid eksponaadid valmis teha ja nüüd siis kolmapäevaks tuleb neile lasteaeda erinevaid küpsetisi teha.
Kuigi mingit jõulude tuju ega tunnet pole, tuleb siiski sellega juba laste pärast tegeleda - seega siis need asjad ka.
Olen ikka teinud uusi ehteid ja teen ka edaspidi, aga pilte pole siia veel üles pannud. Püüan sellel nädalal seda teha.
Seniks aga olge teie tublimad kui mina ja võtke minuga ikka ühendust, avaldage oma soove ja arvamusi, eritellimusi ning mõtteid minu tegemiste ja toimetamiste kohta. See on minu jaoks väga oluline.
Olge ikka tublid ja terved!!!!
Tahtsin teile teada anda, et ma pole kuhugi kadunud, vaatamata sellele, et uusi tooteid pole lisanud. Praegu mul lihtsalt päevasel ajal väga palju tegemist - lund tuleb pidevalt rookida, siis tuli lastele lasteaia näituse jaoks mingid eksponaadid valmis teha ja nüüd siis kolmapäevaks tuleb neile lasteaeda erinevaid küpsetisi teha.
Kuigi mingit jõulude tuju ega tunnet pole, tuleb siiski sellega juba laste pärast tegeleda - seega siis need asjad ka.
Olen ikka teinud uusi ehteid ja teen ka edaspidi, aga pilte pole siia veel üles pannud. Püüan sellel nädalal seda teha.
Seniks aga olge teie tublimad kui mina ja võtke minuga ikka ühendust, avaldage oma soove ja arvamusi, eritellimusi ning mõtteid minu tegemiste ja toimetamiste kohta. See on minu jaoks väga oluline.
Olge ikka tublid ja terved!!!!
Friday, December 3, 2010
Metsloomad
Meil hakkasid eilsest jälle aias metskitsed käima. Eelmine talv tulid nad meile jaanuari keskel, nüüd aga detsebri alguses. Hästi vahva on neid vaadata ja neile süüa anda.
Kusjuures - eile kui ma jälgisin kus nad käinud on (jälgides nende rada), siis olid nad külastanud täpselt kõiki neid kohti, kuhu ma eelmine talv neile süüa viisin. Mis seal siis ikka - tõin aga nõud välja, läksin ruttu keldrisse ja siis ......... See suvi ma kasvatasin hästi palju porgandeid, just seepärast, et olin kindel, et kitsed tagasi tulevad. Õunu panin ka neile hästi palju keldrisse varuks. Nii ma neid siis tükeldan ja neile viin. Nüüd peaks veel kuskilt vilja muretsema, siis saab vahel ka seda neile anda. Mäletan, kui nad eelmine aasta avastasid koha, kuhu me oravatele tammetõrusid panime, küll oli puuotsa riputatud, aga mis viga neil sealt kätte saada! Nii siis oligi - käis võitlus kas enne jõuavad oravad või kitsed tõrudeni - kitsed võitsid. Kuid ega oravadki päris söögita jäänud. Nüüd panime oravatele teise kohta, aga küll kitsed ka selle varsti avastavad. Pole just korvpalluri pikkusega, et kõrgemale puuotsa riputada.
Samuti on meil aias jänesed käinud, nüüd lumega näeb seda hästi - jälgi kõik kohad täis.Nii et nüüd saan ma ka neile porgandeid pakkuda.
Kahjuks pole rebaseid juba ammu näinud, muidu olid nemad ka meil siin. Käisid aias ringi, viisid kasside sööginõud koos söögiga minema, siis käisin igal hommikul mööda aeda toidunõusid kokku korjamas. Lõpuks panin neile eraldi süüa, aga toidunõusid tuli mul ikka otsimas käia.
Hästi tore loomaaed meil siin ja minule isiklikult teeb olemise paremaks ja rõõmsamaks see, kui neid loomi jälgin ja neile süüa viin.
Kassidest, lindudest, koertest jne ma ei hakka enam rääkima- need on igapäevased.
Kusjuures - eile kui ma jälgisin kus nad käinud on (jälgides nende rada), siis olid nad külastanud täpselt kõiki neid kohti, kuhu ma eelmine talv neile süüa viisin. Mis seal siis ikka - tõin aga nõud välja, läksin ruttu keldrisse ja siis ......... See suvi ma kasvatasin hästi palju porgandeid, just seepärast, et olin kindel, et kitsed tagasi tulevad. Õunu panin ka neile hästi palju keldrisse varuks. Nii ma neid siis tükeldan ja neile viin. Nüüd peaks veel kuskilt vilja muretsema, siis saab vahel ka seda neile anda. Mäletan, kui nad eelmine aasta avastasid koha, kuhu me oravatele tammetõrusid panime, küll oli puuotsa riputatud, aga mis viga neil sealt kätte saada! Nii siis oligi - käis võitlus kas enne jõuavad oravad või kitsed tõrudeni - kitsed võitsid. Kuid ega oravadki päris söögita jäänud. Nüüd panime oravatele teise kohta, aga küll kitsed ka selle varsti avastavad. Pole just korvpalluri pikkusega, et kõrgemale puuotsa riputada.
Samuti on meil aias jänesed käinud, nüüd lumega näeb seda hästi - jälgi kõik kohad täis.Nii et nüüd saan ma ka neile porgandeid pakkuda.
Kahjuks pole rebaseid juba ammu näinud, muidu olid nemad ka meil siin. Käisid aias ringi, viisid kasside sööginõud koos söögiga minema, siis käisin igal hommikul mööda aeda toidunõusid kokku korjamas. Lõpuks panin neile eraldi süüa, aga toidunõusid tuli mul ikka otsimas käia.
Hästi tore loomaaed meil siin ja minule isiklikult teeb olemise paremaks ja rõõmsamaks see, kui neid loomi jälgin ja neile süüa viin.
Kassidest, lindudest, koertest jne ma ei hakka enam rääkima- need on igapäevased.
Thursday, November 25, 2010
Kätte jõudnud talv
Juba ongi maa kaetud paksu-paksu lumega, oksad vajunud lume raskuse all longu. Linnud käivad oma majakeses söömas ning ripuvad mitmekesi rasvapalli otsas, kassid pugesid külma (väljas -3) ja lume eest tuppa sooja ja samuti käivad rebased meil aeg-ajalt söömas. Loodan, et kui jõgi ära jäätub, siis saabuvad ka kitsed meie aeda tagasi - nii nagu eelmisel aastal. Talv on saabunud meile!
Ainukesed, kes lumest tõeliselt rõõmu tunnevad, on lapsed, kes ei käi mitte ilusti mööda teerada, mis on lumest puhtaks pühitud, vaid lähevad sinna, kuhu on lumi kokku kuhjatud - mida kõrgem kuhi, seda toredam on! :)
Tegelikult tahaks juba suve..........
Ainukesed, kes lumest tõeliselt rõõmu tunnevad, on lapsed, kes ei käi mitte ilusti mööda teerada, mis on lumest puhtaks pühitud, vaid lähevad sinna, kuhu on lumi kokku kuhjatud - mida kõrgem kuhi, seda toredam on! :)
Tegelikult tahaks juba suve..........
Wednesday, November 17, 2010
As I promised / Nagu lubatud
I am going to donate money from every fifth product I’ve sold..... And the winner is ... bracelet 007 (priced at 4,02GBP). Money goes to a dog called Rolly, who desperately needs this money for her neutering, so that she can be rehomed asap. http://www.veebiperemees.ee/lemmik.php
Andsin Teile juba varem teada, et üritan hakata oma käsitööga toetama nii loomi kui ka lapsi, kes abi vajavad ning hoian Teid sellega kursis.
Esimene viies toode ongi nüüd müüdud, selleks osutus käevõru 007 hinnaga 75.- Selle summa ma annetasin koerale Rolly, keda oleks vaja ära steriliseerida, et kutsake leiaks endale paremini ja kiiremini uue kodu. Minge ja vaadake ise: http://www.veebiperemees.ee/lemmik.php#
Järgmise teateni.
Tuesday, November 16, 2010
Finally / Lõpuks ometi
I managed to transfer the photos from my camera to my computer!!! It took some time, but the result ... Go and have a look yourselves. You’ll find some of the photos on the ’Events’ page.
Lisasin viis pilti oma viimasest stiilipeost "Üritused" lehele. Pilte oli palju rohkem, valikut oli raske teha, aga ....
Head vaatamist!
Friday, November 12, 2010
How could you / Ära ole ükskõikne
HOW COULD YOU?
When I was a puppy I entertained you with my antics and made you laugh. You called me your child and despite a number of chewed shoes and a couple of murdered throw pillows, I became your best friend. Whenever I was "bad," you'd shake your finger at me and ask "How could you?" - but then you'd relent and roll me over for a bellyrub.
My housetraining took a little longer than expected, because you were terribly busy, but we worked on that together. I remember those nights of nuzzling you in bed, listening to your confidences and secret dreams, and I believed that life could not be any more perfect. We went for long walks and runs in the park, car rides, stops for ice cream (I only got the cone because "ice cream is bad for dogs," you said), and I took long naps in the sun waiting for you to come home at the end of the day.
Gradually, you began spending more time at work and on your career, and more time searching for a human mate. I waited for you patiently, comforted you through heartbreaks and disappointments, never chided you about bad decisions, and romped with glee at your homecomings, and when you fell in love.
She, now your wife, is not a "dog person" - still I welcomed her into our home, tried to show her affection, and obeyed her. I was happy because you were happy. Then the human babies came along and I shared your excitement. I was fascinated by their pinkness, how they smelled, and I wanted to mother them, too. Only she and you worried that I might hurt them, and I spent most of my time banished to another room, or to a dog crate. Oh, how I wanted to love them, but I became a "prisoner of love."
As they began to grow, I became their friend. They clung to my fur and pulled themselves up on wobbly legs, poked fingers in my eyes, investigated my ears and gave me kisses on my nose. I loved everything about them and their touch - because your touch was now so infrequent - and I would have defended them with my life if need be.
I would sneak into their beds and listen to their worries and secret dreams. Together we waited for the sound of your car in the driveway. There had been a time, when others asked you if you had a dog, that you produced a photo of me from your wallet and told them stories about me. These past few years, you just answered "yes" and changed the subject. I had gone from being "your dog" to "just a dog," and you resented every expenditure on my behalf.
Now you have a new career opportunity in another city, and you and they will be moving to an apartment that does not allow pets. You've made the right decision for your "family," but there was a time when I was your only family.
I was excited about the car ride until we arrived at the animal shelter. It smelled of dogs and cats, of fear, of hopelessness. You filled out the paperwork and said "I know you will find a good home for her." They shrugged and gave you a pained look. They understand the realities facing a middle-aged dog or cat, even one with "papers." You had to pry your son's fingers loose from my collar as he screamed "No, Daddy! Please don't let them take my dog!" And I worried for him, and what lessons you had just taught him about friendship and loyalty, about love and responsibility, and about respect for all life. You gave me a goodbye pat on the head, avoided my eyes, and politely refused to take my collar and leash with you. You had a deadline to meet and now I have one, too.
After you left, the two nice ladies said you probably knew about your upcoming move months ago and made no attempt to find me another good home. They shook their heads and asked "How could you?"
They are as attentive to us here in the shelter as their busy schedules allow. They feed us, of course, but I lost my appetite days ago. At first, whenever anyone passed my pen, I rushed to the front, hoping it was you - that you had changed your mind - that this was all a bad dream...or I hoped it would at least be someone who cared, anyone who might save me. When I realized I could not compete with the frolicking for attention of happy puppies, oblivious to their own fate, I retreated to a far corner and waited.
I heard her footsteps as she came for me at the end of the day and I padded along the aisle after her to a separate room. A blissfully quiet room. She placed me on the table, rubbed my ears and told me not to worry. My heart pounded in anticipation of what was to come, but there was also a sense of relief. The prisoner of love had run out of days. As is my nature, I was more concerned about her. The burden which she bears weighs heavily on her and I know that, the same way I knew your every mood.
She gently placed a tourniquet around my foreleg as a tear ran down her cheek. I licked her hand in the same way I used to comfort you so many years ago. She expertly slid the hypodermic needle into my vein. As I felt the sting and the cool liquid coursing through my body, I lay down sleepily, looked into her kind eyes and murmured "How could you?"
Perhaps because she understood my dogspeak, she said "I'm so sorry." She hugged me and hurriedly explained it was her job to make sure I went to a better place, where I wouldn't be ignored or abused or abandoned, or have to fend for myself - a place of love and light so very different from this earthly place. With my last bit of energy, I tried to convey to her with a thump of my tail that my "How could you?" was not meant for her. It was you, My Beloved Master, I was thinking of. I will think of you and wait for you forever.
May everyone in your life continue to show you so much loyalty.
The End
Kuidas Sa võisid...
Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks. Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem. Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest Sa ütlesid, et jäätis on koertele halb) ja ma tegin pikki uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva lõpul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid.
Tema, nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti. Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis.
Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos Sinu auto mürinat sissesõiduteel. Kunagi oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat. Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma “perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin Sinu ainus perekond.
Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis, et paberitega. Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!” Ja ma muretsesin tema pärast ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning austusest kõigi elusolendite vastu. Andsid minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu kaela- ja jalutusrihma. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma isu juba mitu päeva tagasi. Algul, kui keegi minu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa. Kui mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.
Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud. Nagu minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all, mida ta kandis ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust.
Õrnalt asetas ta žguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesin: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!” Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks ega hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema -- kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika. Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud. See oli Sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust. Ma mõtlen Sinust ja ootan Sind igavesti.
Ehk näitavad teised Sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.
Lõpp.
Märge autorilt:
Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades. Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes, ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute teadetetahvlitel. Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja, et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.
Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid, kastreerimine, süstid), mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad. Saada see lugu palun edasi, mitte selleks, et teistele haiget teha või neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud kodulooma. Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta.
Jim Willis, 2001
When I was a puppy I entertained you with my antics and made you laugh. You called me your child and despite a number of chewed shoes and a couple of murdered throw pillows, I became your best friend. Whenever I was "bad," you'd shake your finger at me and ask "How could you?" - but then you'd relent and roll me over for a bellyrub.
My housetraining took a little longer than expected, because you were terribly busy, but we worked on that together. I remember those nights of nuzzling you in bed, listening to your confidences and secret dreams, and I believed that life could not be any more perfect. We went for long walks and runs in the park, car rides, stops for ice cream (I only got the cone because "ice cream is bad for dogs," you said), and I took long naps in the sun waiting for you to come home at the end of the day.
Gradually, you began spending more time at work and on your career, and more time searching for a human mate. I waited for you patiently, comforted you through heartbreaks and disappointments, never chided you about bad decisions, and romped with glee at your homecomings, and when you fell in love.
She, now your wife, is not a "dog person" - still I welcomed her into our home, tried to show her affection, and obeyed her. I was happy because you were happy. Then the human babies came along and I shared your excitement. I was fascinated by their pinkness, how they smelled, and I wanted to mother them, too. Only she and you worried that I might hurt them, and I spent most of my time banished to another room, or to a dog crate. Oh, how I wanted to love them, but I became a "prisoner of love."
As they began to grow, I became their friend. They clung to my fur and pulled themselves up on wobbly legs, poked fingers in my eyes, investigated my ears and gave me kisses on my nose. I loved everything about them and their touch - because your touch was now so infrequent - and I would have defended them with my life if need be.
I would sneak into their beds and listen to their worries and secret dreams. Together we waited for the sound of your car in the driveway. There had been a time, when others asked you if you had a dog, that you produced a photo of me from your wallet and told them stories about me. These past few years, you just answered "yes" and changed the subject. I had gone from being "your dog" to "just a dog," and you resented every expenditure on my behalf.
Now you have a new career opportunity in another city, and you and they will be moving to an apartment that does not allow pets. You've made the right decision for your "family," but there was a time when I was your only family.
I was excited about the car ride until we arrived at the animal shelter. It smelled of dogs and cats, of fear, of hopelessness. You filled out the paperwork and said "I know you will find a good home for her." They shrugged and gave you a pained look. They understand the realities facing a middle-aged dog or cat, even one with "papers." You had to pry your son's fingers loose from my collar as he screamed "No, Daddy! Please don't let them take my dog!" And I worried for him, and what lessons you had just taught him about friendship and loyalty, about love and responsibility, and about respect for all life. You gave me a goodbye pat on the head, avoided my eyes, and politely refused to take my collar and leash with you. You had a deadline to meet and now I have one, too.
After you left, the two nice ladies said you probably knew about your upcoming move months ago and made no attempt to find me another good home. They shook their heads and asked "How could you?"
They are as attentive to us here in the shelter as their busy schedules allow. They feed us, of course, but I lost my appetite days ago. At first, whenever anyone passed my pen, I rushed to the front, hoping it was you - that you had changed your mind - that this was all a bad dream...or I hoped it would at least be someone who cared, anyone who might save me. When I realized I could not compete with the frolicking for attention of happy puppies, oblivious to their own fate, I retreated to a far corner and waited.
I heard her footsteps as she came for me at the end of the day and I padded along the aisle after her to a separate room. A blissfully quiet room. She placed me on the table, rubbed my ears and told me not to worry. My heart pounded in anticipation of what was to come, but there was also a sense of relief. The prisoner of love had run out of days. As is my nature, I was more concerned about her. The burden which she bears weighs heavily on her and I know that, the same way I knew your every mood.
She gently placed a tourniquet around my foreleg as a tear ran down her cheek. I licked her hand in the same way I used to comfort you so many years ago. She expertly slid the hypodermic needle into my vein. As I felt the sting and the cool liquid coursing through my body, I lay down sleepily, looked into her kind eyes and murmured "How could you?"
Perhaps because she understood my dogspeak, she said "I'm so sorry." She hugged me and hurriedly explained it was her job to make sure I went to a better place, where I wouldn't be ignored or abused or abandoned, or have to fend for myself - a place of love and light so very different from this earthly place. With my last bit of energy, I tried to convey to her with a thump of my tail that my "How could you?" was not meant for her. It was you, My Beloved Master, I was thinking of. I will think of you and wait for you forever.
May everyone in your life continue to show you so much loyalty.
The End
Kuidas Sa võisid...
Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks. Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem. Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest Sa ütlesid, et jäätis on koertele halb) ja ma tegin pikki uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva lõpul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid.
Tema, nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti. Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis.
Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos Sinu auto mürinat sissesõiduteel. Kunagi oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat. Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma “perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin Sinu ainus perekond.
Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis, et paberitega. Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!” Ja ma muretsesin tema pärast ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning austusest kõigi elusolendite vastu. Andsid minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu kaela- ja jalutusrihma. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma isu juba mitu päeva tagasi. Algul, kui keegi minu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa. Kui mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.
Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud. Nagu minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all, mida ta kandis ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust.
Õrnalt asetas ta žguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesin: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!” Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks ega hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema -- kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika. Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud. See oli Sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust. Ma mõtlen Sinust ja ootan Sind igavesti.
Ehk näitavad teised Sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.
Lõpp.
Märge autorilt:
Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades. Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes, ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute teadetetahvlitel. Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja, et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.
Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid, kastreerimine, süstid), mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad. Saada see lugu palun edasi, mitte selleks, et teistele haiget teha või neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud kodulooma. Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta.
Jim Willis, 2001
eile
Eile oli üks tore päev, sest pisike hüljatud kassike sai endale uue kodu minu kalli taadi juures. Õhtul oli kohe hea olla, sest olin suutnud midagigi natuke ära teha.
Samas otsustas eile minu aastane tütar issit aidata. Nimelt ta arvas, et alustab juba tapeedi maha kiskumist, et siis issil hiljem lihtsam, ja tõmbas pool tapeeti seinast maha - ise oli ta muidugi väga rahul ja õnnelik.
Samas otsustas eile minu aastane tütar issit aidata. Nimelt ta arvas, et alustab juba tapeedi maha kiskumist, et siis issil hiljem lihtsam, ja tõmbas pool tapeeti seinast maha - ise oli ta muidugi väga rahul ja õnnelik.
Tuesday, November 9, 2010
Hi there all of you,
I have started translating my blog into english. As you can see, it is a slow progress, but I’ll get there eventually J. In the meantime, if you have any queries, special wishes or orders for the jewellery, knitwork etc, please do not hesitate to contact me on my email address: orusaluk@gmail.com
Any feedback and ideas are more than welcome! J
Tuesday, November 2, 2010
An Idea / Üks väike mõte
I have just had a brilliant idea (at least I think so J). As you already know, I adore animals and kids and I’d like to help as many of them as I possibly can. There for I’ve decided to donate money from selling my handywork. I would donate money of every fifth product I’ve sold. I would let all of you know how much money I made by selling the product and which charity I donated the money to. I would keep donating anyway, but with your help I could do so much more. If you have any more suggestions, please do not hesitate to contact me on my email address: orusaluk@gmail.com
Olen endale valinud juba neli kiisukest, kelle veebiperemees ma olen - Helios, Isis, Apelsin ja Juta. Kuid loomad vajavad palju rohkem abi, kui mina neile hetkel anda suudan. Seega tuli mul üks mõte - hakkan oma käsitööga neid loomi toetama. Iga viienda müüdud asja summa annetan ma ühele lemmikule. Eks vaatan kuidas asi minema hakkab. Loomulikult ei loobu ma ka niisama neile raha annetamast - loomad ju vajavad süüa, arstiabi jne.
Samuti olen ma teinud erinevaid annetusi (Lastehaigla, Sünnitusmaja jne.) läbi Swedbank "Armastan aidata" kaudu ja sooviksin ka seda jätkata, müües oma käsitöö.
Kindlasti hakkan ma siin enda tegemistest aru andma. Kirjutan, mis ma maha müüsin, mis summaga ning milline loom selle endale sai.
Kui aga keegi suudab ja tahab mind minu tegemistes abistada ja suunata, siis jään väga ootama Teie kõigi ettepanekuid. Kirjutage mulle - orusaluk@gmail.com
Jätkan ehete tegemisega, kudumisega, õmblemisega jne jne.
Thursday, October 28, 2010
Täna valisin endale veel ühe kiisukese, kelle veebiperemees olla. Tema nimi on Apelsin, armas kiisu. Nüüd mul siis kaks veebikiisut - Apelsin ja Isis. Minge ikka teie ka ja valige endale lemmik: http://www.veebiperemees.ee/
Kõik loomad vajavad hoolt ja armastust ja kellel võimalik ning kes suudab loomale pakkuda hoolitsevat ja armastavat kodu, siis tehke seda - PALUN!!!!!
Kõik loomad vajavad hoolt ja armastust ja kellel võimalik ning kes suudab loomale pakkuda hoolitsevat ja armastavat kodu, siis tehke seda - PALUN!!!!!
Wednesday, October 27, 2010
Hakkasin täna ühe armsa kiisu veebiperemeheks. Valik oli raske ja tahtmine kõiki loomi aidata suur, aga .... Paraku ei ole võimalik mul kõiki aidata ja tuleb teha valik. Minu kiisukese nimi on Isis.
Kahju on neist loomadest, tahaks endale võtta, aga tuleb mõelda reaalselt - kodus on mul juba neli enda ja neli külakassi, kokku kaheksa.
Miks küll ometi inimesed loomi hülgavad!? Saan aru sellest, kui looma peremehega midagi juhtub ja seetõttu loomake üksi ilma jääb, aga lihtsalt loom tänavale visata või kuhugi "maha unustada" - mitte ei mõista seda.
Kahju on neist loomadest, tahaks endale võtta, aga tuleb mõelda reaalselt - kodus on mul juba neli enda ja neli külakassi, kokku kaheksa.
Miks küll ometi inimesed loomi hülgavad!? Saan aru sellest, kui looma peremehega midagi juhtub ja seetõttu loomake üksi ilma jääb, aga lihtsalt loom tänavale visata või kuhugi "maha unustada" - mitte ei mõista seda.
Tuesday, October 26, 2010
Riided poistele
Olles inimene, kellele ei meeldi poodides käia, siis püüan leida lastele riideid internetipoodidest. Tüdrukule pole sobivate ja vajaminevate riiete leidmisega kunagi probleeme, pigem kerkib küsimus, et mida valida, sest valik on tohutult suur. Küll on erinevaid materjale, värve, tegumoode jne jne. Kui aga soovin leida riideid poisile, siis on juba raskem - lihtsalt pole. Kui ka midagi leiad, siis võid kindel olla, et pole seda suurust, mida vajad või on toode just otsa saanud. Miks see ometi nii on? Miks on poistele nii raske riideid leida? Kas neid tehakse vähe või ei oska mina õigest kohast otsida?
Kunagi, kui ma käisin poodides lastele riideid ostmas, siis oli probleem sama - tüdrukutele oli valik suur, poistele aga mitte. Ei tea kas nüüd on see poodides muutunud?
Kunagi, kui ma käisin poodides lastele riideid ostmas, siis oli probleem sama - tüdrukutele oli valik suur, poistele aga mitte. Ei tea kas nüüd on see poodides muutunud?
Thursday, October 21, 2010
Kuidas aidata?
Olen siiani teinud väikeste summade kaupa annetusi läbi Swedbank internetipanga ("Ma armastan aidata"). Olen annetanud nii Eesti Vähiliidule, Loomade varjupaigale, Loomakaitseseltsile, Sünnitusmajale, Lastehaiglale.
Aga kuidas saaks veel aidata? Soov on suur. Kas on midagi, mida ma saaksin kodus ära teha? (peale rahaliste annetuste). PALUN ANDKE TEADA!!!!
Kui mu ema ära suri, siis sorteerisin tema riiideid - osad andsin ära ning osad asjad pakkisin kottidesse ning üks väga tore mees (nüüdseks juba pensionil ja kahjuks ei tea ma enam tema tegemistest ja toimetustest midagi) viis need kodututele. Muidugi leidus inimesi, kes minu tegu valeks pidasid - "Kujutad sa ette, kui mõni PONKS sulle sinu ema riietes vastu tuleb!?" See oli ainult üks paljudest lausetest, mida mulle öeldi. Ja mis siis kui tuleb!? Nemad on ju ka inimesed, nad vajavad sooja, nad vajavad abi.
Mulle väga meeldis see eksperiment, mida tegi Üllar Luup, kui ta kehastus kodutuks ning nüüd see, kuidas ja mida nad nendest räägivad. Leidub neid, kes ei anna alla ja tegutsevad edasi. Samas on ka neid, kes leiavad, et neil pole enam midagi ega kedagi peale pudeli vaja. Eile näitas Reporteris üht kodutut, kes õpetab kriketit teistele inimestele, ta on loonud ühe seltsi - inimene ei anna alla. Kas aga ei ole kuidagi võimalik talle siis mingi väike toake anda, et tal oleks koht, mida oma koduks pidada!!??? Vähemalt esialgu.
Mulle meeldib väga saade "Rääkimata lugu" - see on alati nii südamlik.
Suvel, kui Reporteri kaudu paluti abi raha kogumisel ühe noormehe raviks (oma sõpra päästes jäi ise hätta ja oli juba pikemat aega koomas) Pere tahtis ta Saksamaale ravile viia. Kuna aga tegemist oli vene keelt kõnelevate inimestega, siis .......... Inimesed olid julmad. Lugesin natuke neid kommentaare - mul hakkas halb. Miks ometi inimesed on nii kurjad ja õelad??? Küll sooviti, et ta ära sureks, küll kästi Venemaale minna , siis olid halvad Reporteri tegijad jne jne. Miks küll nii???? Palju ei suutnud ma edasi lugeda. Panin kinni, kirjutasin üles andmed, mis vaja annetuse tegemiseks ja kandisn väikese summa üle selle noormehe raviks. Ei ole rohkem kursis, kuidas tal läheb, aga loodan, et ta paraneb.
Hetkel plaanin ma korraldada retke Loomade Hoiupaika, mis leiaks aset järgmine suvi (2011), seda siis, kui minu õde Eestisse tuleb. Plaanin kutsuda oma sugulased (palju mul neid pole) ka kaasa, igale ühele annan eraldi ülesande, mida keegi loomadele muretseb (enne võtan aga varjupaigaga ühendust ja uurin nende käest täpselt, mida neil vaja kõige kõige kõige rohkem on) ja siis autodesse ning minek. Seda muidugi juhul, kui keegi sellest ikka huvitatud on. Kui ei ole, lähen üksi. Aga samas arvan, et selline päev oleks tore ja annaks palju juurde, sest muidu ju eriti sellistes kohtades ei käida (räägin enda nimel).
Olen ise juba ammu tahtnud Loomade Hoiupaika külastada, aga kuna mul endal autot pole ja väikest last ka kellegi hoolde jätta pole, siis tuleb oodata. Varem on aga ikka midagi muud ette tulnud jne jne. Vabandused vabandused, aga nii see on. KAHJUKS!!!! Selleks arvangi, et kui on konkreetselt selline päev organiseeritud, siis ka sellest osa võetakse. Vähemalt loodan.
Aga kuidas saaks veel aidata? Soov on suur. Kas on midagi, mida ma saaksin kodus ära teha? (peale rahaliste annetuste). PALUN ANDKE TEADA!!!!
Kui mu ema ära suri, siis sorteerisin tema riiideid - osad andsin ära ning osad asjad pakkisin kottidesse ning üks väga tore mees (nüüdseks juba pensionil ja kahjuks ei tea ma enam tema tegemistest ja toimetustest midagi) viis need kodututele. Muidugi leidus inimesi, kes minu tegu valeks pidasid - "Kujutad sa ette, kui mõni PONKS sulle sinu ema riietes vastu tuleb!?" See oli ainult üks paljudest lausetest, mida mulle öeldi. Ja mis siis kui tuleb!? Nemad on ju ka inimesed, nad vajavad sooja, nad vajavad abi.
Mulle väga meeldis see eksperiment, mida tegi Üllar Luup, kui ta kehastus kodutuks ning nüüd see, kuidas ja mida nad nendest räägivad. Leidub neid, kes ei anna alla ja tegutsevad edasi. Samas on ka neid, kes leiavad, et neil pole enam midagi ega kedagi peale pudeli vaja. Eile näitas Reporteris üht kodutut, kes õpetab kriketit teistele inimestele, ta on loonud ühe seltsi - inimene ei anna alla. Kas aga ei ole kuidagi võimalik talle siis mingi väike toake anda, et tal oleks koht, mida oma koduks pidada!!??? Vähemalt esialgu.
Mulle meeldib väga saade "Rääkimata lugu" - see on alati nii südamlik.
Suvel, kui Reporteri kaudu paluti abi raha kogumisel ühe noormehe raviks (oma sõpra päästes jäi ise hätta ja oli juba pikemat aega koomas) Pere tahtis ta Saksamaale ravile viia. Kuna aga tegemist oli vene keelt kõnelevate inimestega, siis .......... Inimesed olid julmad. Lugesin natuke neid kommentaare - mul hakkas halb. Miks ometi inimesed on nii kurjad ja õelad??? Küll sooviti, et ta ära sureks, küll kästi Venemaale minna , siis olid halvad Reporteri tegijad jne jne. Miks küll nii???? Palju ei suutnud ma edasi lugeda. Panin kinni, kirjutasin üles andmed, mis vaja annetuse tegemiseks ja kandisn väikese summa üle selle noormehe raviks. Ei ole rohkem kursis, kuidas tal läheb, aga loodan, et ta paraneb.
Hetkel plaanin ma korraldada retke Loomade Hoiupaika, mis leiaks aset järgmine suvi (2011), seda siis, kui minu õde Eestisse tuleb. Plaanin kutsuda oma sugulased (palju mul neid pole) ka kaasa, igale ühele annan eraldi ülesande, mida keegi loomadele muretseb (enne võtan aga varjupaigaga ühendust ja uurin nende käest täpselt, mida neil vaja kõige kõige kõige rohkem on) ja siis autodesse ning minek. Seda muidugi juhul, kui keegi sellest ikka huvitatud on. Kui ei ole, lähen üksi. Aga samas arvan, et selline päev oleks tore ja annaks palju juurde, sest muidu ju eriti sellistes kohtades ei käida (räägin enda nimel).
Olen ise juba ammu tahtnud Loomade Hoiupaika külastada, aga kuna mul endal autot pole ja väikest last ka kellegi hoolde jätta pole, siis tuleb oodata. Varem on aga ikka midagi muud ette tulnud jne jne. Vabandused vabandused, aga nii see on. KAHJUKS!!!! Selleks arvangi, et kui on konkreetselt selline päev organiseeritud, siis ka sellest osa võetakse. Vähemalt loodan.
Wednesday, October 20, 2010
ÜLESKUTSE
Palun väga kõikide abi järgmiste asjade kogumisel:
1. Üllatusmunade topsid. Ärge palun visake neid ära! Ma väga väga tahan neid endale. Värv pole üldse oluline.
2. Lipsud. Kui kellelgi seisab kapis lipse, mida enam ei kanta, siis olen neist väga huvitatud. Värvus pole oluline, peaasi et päris suurt auku sees pole.
Olen need palved ka enda lähedastele edasi öelnud, aga...... Ikka ja jälle tuleb vastus - Oih, unustasime ja viskasime ära.
Olge palun nii head ja võtke minuga ühendust, kui teil on mulle neid asju pakkuda.
1. Üllatusmunade topsid. Ärge palun visake neid ära! Ma väga väga tahan neid endale. Värv pole üldse oluline.
2. Lipsud. Kui kellelgi seisab kapis lipse, mida enam ei kanta, siis olen neist väga huvitatud. Värvus pole oluline, peaasi et päris suurt auku sees pole.
Olen need palved ka enda lähedastele edasi öelnud, aga...... Ikka ja jälle tuleb vastus - Oih, unustasime ja viskasime ära.
Olge palun nii head ja võtke minuga ühendust, kui teil on mulle neid asju pakkuda.
Sunday, October 17, 2010
Meil hakkas aias käima üks uus kiisuke. Tema on väga sõbralik ja ilus kass. Täna ta üritas mul aknast sisse hüpata, aga see ei õnnestunud tal, eks järgmine kord üritab uuesti. Piim meeldib talle väga ja seda ta mul noolimas käib. Tema nime ma ei tea, aga reageerib nimedele - KIISU, KIISUKE, ILUS KIISU, KAUNIS KIISU jne. Minu kaks õuekassi ja vanamees Miki ei taha temaga üldse läbi saada. Küll hakkab kräunumine pihta. Aga uus kiisu teab, et ma tema kaitseks alati välja astun ning seega ei vaevu ta eriti midagi tegema.
Ja siilid, kes peaksid (vähemalt võiksid) juba tududa, siblivad ikka siin aias ringi ja käivad söömas.
Loomad on ikka vahvad!
Ja siilid, kes peaksid (vähemalt võiksid) juba tududa, siblivad ikka siin aias ringi ja käivad söömas.
Loomad on ikka vahvad!
Tuesday, October 12, 2010
Siilid on ühed vahvad tegelased ja minu õnneks on mul neid aias kohe väga väga palju, nüüd hakkavad nad küll vaikselt talveunne jääma, aga ringi näeb neid siblamas hommikust õhtuni. Suvel oli üheks toredaks tegevuseks õhtuti murule istuda ja vaikselt jälgida nende liikumist, käike, tegemisi jne. Küll oli suuri, väikeseid, keskmisi. Siile tuli mulle aed kõikvõimalikest kohtadest, ilmakaartest jne. Siilidele on mul välja pandud mitu toidukaussi ja joogitopsi, mida tuleb päevas mitu korda täita, sest nii omad kui ka võõrad kassid käivad ka sealt söömas.
Googeldasin infot siilide kohta ja lehe "Loomad" all saate seda ka lugeda. Mina isiklikult sain palju uut ja huvitavat teada. Samuti lisan ka paar pilti, mis ma mõni päev tagasi enda aias tegin. Kvaliteet pole just parim, aga kuna pildid tehtud mobiiliga ja võimalikult lähedalt, olles ise nii kõver, kui veel andis, siis tuleb leppida sellega, mis välja tuli.
Googeldasin infot siilide kohta ja lehe "Loomad" all saate seda ka lugeda. Mina isiklikult sain palju uut ja huvitavat teada. Samuti lisan ka paar pilti, mis ma mõni päev tagasi enda aias tegin. Kvaliteet pole just parim, aga kuna pildid tehtud mobiiliga ja võimalikult lähedalt, olles ise nii kõver, kui veel andis, siis tuleb leppida sellega, mis välja tuli.
Monday, October 11, 2010
Mõtted ja ideed keerlevad peas, kõik on kirja pandud ka paberile, aga teostamine tundub keeruline. Seda just seetõttu, et aeg kaob käest. Töid ja tegemisi on nii õues kui ka toas nii palju, et kohe ei jõua omadega kuhugi.
Hakkan oma blogi ka erinevate uurimustega täiendama. Tegin täna juba algust, esialgu paberile teksti valmis kirjutamisega, nüüd mõtlen kujunduse välja ja siis panen selle siia kirja.
Seni ootan ma teie kommentaare, kirju, soove jne. Andke tagasisidet! Olge julged mulle kirjutama ja kommenteerima.
Hakkan oma blogi ka erinevate uurimustega täiendama. Tegin täna juba algust, esialgu paberile teksti valmis kirjutamisega, nüüd mõtlen kujunduse välja ja siis panen selle siia kirja.
Seni ootan ma teie kommentaare, kirju, soove jne. Andke tagasisidet! Olge julged mulle kirjutama ja kommenteerima.
Thursday, October 7, 2010
Mõte
Küll on meil olemas emadepäev, isadepäev, nüüd tehti ka vanavanemate päev. Aga miks ei võiks olla ka õdede-vendade päev.? Sellel päeval peaks hakkama juba lasteaias lastele rääkima õdede-vendade tähtsusest, kuidas tuleb teineteist hoida, mitte pidevalt kakelda. Samuti tuleks rääkida, kui tore on, kui sul on kodus kellega mängida, kellele toetud jne.
Mis Teie arvate, kas oleks päris hea ja mõeldav mõte? Siis hakkaksid lapsed juba varakult oma õdesid-vendi hoidma.
Tegelikult tasuks teha terve õdede-vendade nädala, see annab effektiivsema tulemuse.
Mis Teie arvate, kas oleks päris hea ja mõeldav mõte? Siis hakkaksid lapsed juba varakult oma õdesid-vendi hoidma.
Tegelikult tasuks teha terve õdede-vendade nädala, see annab effektiivsema tulemuse.
Friday, October 1, 2010
Tere
Kallid sõbrad,
Püüan siin enda blogis hoida teid kursis oma tegemiste ja toimetustega. Näitan, millega ma hakkama olen saanud ja mida uut valmis teinud. Esialgu on minu blogi veel suht kohmetu, aga inimene õpib ikka kogu elu ja nii ka mina. Vaikselt püüdlen paremuse poole.
Püüan siin enda blogis hoida teid kursis oma tegemiste ja toimetustega. Näitan, millega ma hakkama olen saanud ja mida uut valmis teinud. Esialgu on minu blogi veel suht kohmetu, aga inimene õpib ikka kogu elu ja nii ka mina. Vaikselt püüdlen paremuse poole.
Subscribe to:
Posts (Atom)