Minu ema surmast on möödas üle 13 a, enne seda võitles ta pikalt raske haigusega. Ta ise ei olnud sugugi valmis alla andma, aga ... 😢
Ema oli mul kuldsete kätega, ta oskas suurepäraselt õmmelda, kududa, heegeldada ning lisaks oli ta ka ülimalt tark ja ettevõtlik. Noore ja lollina arvasin ma ikka, et küll aega on ema käest üht-teist õppida, aga ta võeti minult liiga vara, ema oli liiga noor.
Peale ema surma avastasin ma tema asjade seast selle pooleli jäänud püks-seeliku. 13 a tassisin neid endaga kaasas ja tõstsin ühest kohast teise (raske ja kurb oli), kuni ühel päeval võtsin kätte ja hakkasin neid edasi tegema. Ma ei tea, millisena ema neid ette kujutas, lõikeid ka ei olnud, aga tegin nii hästi, kui oskasin.
Loodan vaid, et ema oleks rahule jäänud.
